Meil on au rääkida kahe lapse emaga – Annija Eglīti Vaļuškina. Ta on üles kasvanud Riias ja nimetab pealinna ka praegu oma koduks. Annija on omandanud bakalaureusekraadi Šotimaal, erialaks kaasaegse tantsu koreograafia. Pärast õpingute lõpetamist naasis ta Lätti, kus kohtus oma abikaasaga. Mõne aja pärast sündis esimene laps – Marta, hiljem Jurģis. Kuigi Annija praegu koreograafina ei tööta, sest kasvatab kahte väikest põngerjat, tantsib ta vabal ajal rahvatantse kollektiivis JDK Imanta. Lisaks tantsimisele on tema hobideks kirjutamine, reisimine ja toidu valmistamine. Annijaga vestleme noore ema elust.
Praegu võid end emaks kutsuda juba peaaegu 3 aastat. Kuidas on sinu igapäevaelu muutunud pärast emaks saamist?
180 kraadi võrra (naerab)! Pean natuke end aeglustama. Sa oled kogu aeg harjunud jooksma. Kui kuhugi ei jõua, muretsed väga. Need on minu sisemised tunded. Pärast laste saamist võtan neid asju kergemalt. Valdab rahu, kuigi meile ei meeldi kodus istuda, pigem sõidame meeleldi kodust välja. Loomulikult toob laps igapäevaellu muudatusi. Sa kohaned temaga, elad lapse päevakava järgi, vähemalt Jurģi puhul on see kindlasti nii.
Pärast emaks saamist oled aktiivselt nähtav ka sotsiaalmeedias, kus jagad sisu, mis on aktuaalne noortele emadele. Pole saladus, et rahvas on hakanud kasutama terminit „Instagrami ema”, seetõttu tahtsin teada, kuidas sa jõudsid selle platvormi profiili loomise juurde?
Mul on alati see platvorm meeldinud, kuid varem, elades Šotimaal, ei kasutanud seda aktiivselt. Kui lapsed sündisid, hakkasin rohkem mõtlema, millist sisu ma avaldan. Ma ei tea, kas mulle meeldib termin „Instagrami ema” ja kellele see üldse meeldib! (naerab). Loomulikult on palju inimesi, kes suhtuvad negatiivselt sellesse, et pannakse pilte näiteks laste nägudest, aga see on teine teema. Kasutan seda platvormi siis, kui väike magab või mul on mõni puhkehetk. See on omamoodi suhtlus välismaailmaga, sest kui oled üksi, hakkab natuke üksildane olema.
Ekranipilt Annija Instagrami kontolt @annijaeglite.
Olen märganud, et sotsiaalmeedias jagad ka mõtteid raskematest hetkedest. Mis sinu arvates on noorte emade suurimad raskused – kas ka sinu jaoks?
Mul on kaks erinevat kogemust – Marta ja Jurģi sündides. Marta oli väga rahulik laps, tal polnud palju tähelepanu vaja, samas kui Jurģis oli alguses väga rahutu. Kodus elades, eriti suvel, kahe lapsega oli raske. Alguses püüdsime Jurģit Martaga võrrelda, kuid ühel hetkel lõpetasime sellega. Andsime seda, mida tol hetkel rohkem vajati – tähelepanu, armastust, hoolt, käisime füsioterapeutide juures. Mõlema eest hoolitsesime muidugi võrdselt, kuid Jurģil olid asjad, mida ta vajas rohkem kui Marta. Kui perre tuleb teine laps, ei tea, kuidas esimene reageerib. Kui tulime haiglast koju Jurģiga, reageeris Marta rahulikult, kuid ütles, et ta ei armasta mind enam. Loomulikult ta seda tõsiselt ei mõelnud. See oli armukadedus. Nüüd, kui vend on suurem, on sõprus tugevam. Loomulikult on palju muid raskusi, näiteks rinnaga toitmine.
Nagu ma tean, oli sul ka probleem, et piim sai otsa Jurģi toitmisel. Kuidas sa sellega emotsionaalselt hakkama said?
Loomulikult oli algus raske. Kõik valutas. Sõna rinnaga toitmine tundub harmooniline ja kerge ning usun, et on emasid, kellel see õnnestub harmooniliselt, aga minul Jurģiga nii ei olnud. Alguses küll, aga keskel ta lihtsalt keeldus. Kuna ta oli rahutum, tegi see mind närvilisemaks. Emotsionaalselt oli raskem, tundsin, et natuke „lagunesin kokku”. Ühel hetkel stressi tõttu piim otsa sai. Pärast hakkasin kasutama segu. Kõik on korras, Jurģis kasvab ja areneb, aga loomulikult oleksin tahtnud teda imetada nagu Martat. Nagu mainisin, olid need kaks erinevat kogemust väikeste lastega.
Kuidas on laste tulek perre muutnud teie toitumisharjumusi?
Pean ütlema, et meil pole midagi muutunud. Meie jaoks on tähtsad ühised toidukorrad. Loomulikult on Jurģil raskem, sest kuni ta ei istu, ei osale ta meie ühistes söömaaegades, ma toidan teda enne. Panen ta spetsiaalsesse tooli ja siis istume laua taha ja sööme. Ostsime spetsiaalselt suure laua, et saaksime koos süüa. Sööme samu toite nagu alati – praeme, hautame, keedame. Oleme kiindunud kanatiibadesse, mis tundub tulnud mu õelt, sest tema on selle toidu fänn. Meile maitsevad „nachod”, aga neid sööme väga harva. Veel maitsevad meile kuumad võileivad ja praetud köögiviljad kastmega.
Jätkates toitumisest rääkides, Jurģile on see oluline etapp elus, sest nagu ma aru saan, olete alustanud tutttoiduga. Tean, et olete proovinud meie poodides saadaolevat Papu Papi pudelit – millised on muljed?
Jurģil on praegu raske seedida tahket toitu, seetõttu sööme peamiselt püreesid ja putrusid. Alates sellest, kui meil on Papu Papi paindlik pudel, kasutame seda igapäevaselt. Kuhu iganes läheme, on pudel enamasti kotis. Selle pudeliga on lihtne väikest toita. Jurģis sööb sellest hea meelega. Ta on kiindunud putrudesse, alates kaerahelvestest kuni püreedeni. Pudel on lihtne hooldada, õhtuti steriliseerin seda, kui väike magama läheb, et järgmisel päeval oleks pudel puhas. Probleeme pole tõesti olnud. Mulle meeldivad mugavad ja praktilised asjad, mida saab kasutada, mitte panna riiuli kaugeimasse nurka. Pudelit saab kindlasti kasutada. Kui lõpetan selle kasutamise, annan selle sõbrannale, sest tunnen palju emasid.
Kas teil on mõni lemmik püree retsept?
Jah, Jurģile maitseb väga kõrvits. Lemmikud on kõrvitsa-, porgandi-, lillkapsa- ja maguskartuli püreed. Võib kasutada ka tavalist kartulit, aga see on Jurģi lemmikpüree. Kõrvitsat kasutame enamasti kõikides püreedes.
On arusaadav, et noorte emade elu toob kaasa palju katsumusi, võib-olla avastad end teistmoodi, seetõttu tahan küsida – mida soovitad noortele emadele?
Võtke kõike võimalikult rahulikult! Ärge püüdke kõike korraga teha. Lubage endal puhata. Lubage end vahel kodust välja murda ja lubage kellelgi teisel enda eest hoolitseda. Keegi ei kao kuhugi. Hoolitsus enda eest on väga oluline!
-1.jpg)
Intervjuu koostas RITO turundusosakond.
